Vaskvarraste kvaliteedikontroll on oluline samm tagamaks, et need vastavad juhtmete ja kaablite tootmise nõuetele, mis põhinevad peamiselt riiklikel standarditel, nagu "elektriliseks kasutamiseks mõeldud vasest traatvardad" (GB/T 3952-2016).
Peamised katseobjektid hõlmavad keemilise koostise ja hapnikusisalduse analüüsi, mis nõuab vase puhtuse ja lisandite sisalduse määramiseks fotoelektrilist emissioonispektromeetriat (nt YS/T 482-2005). Vastavalt GB/T 3952 klassidele nõuavad klassid T2 ja TU2 vase- ja hõbedasisaldust vähemalt 99,95% ning lisandite, nagu arseeni, vismuti, raua ja plii, sisalduse kohta kehtivad erieeskirjad. Hapnikusisaldus on võtmenäitaja, mis eristab hapniku{10}}vabu ja madala hapnikusisaldusega{12}}vaskvardaid. Hapnikuvaba -vaskvardade hapnikusisaldus ei ületa 0,02% (nt TU2 klassi hapnikusisaldus ei ületa 0,0010%), samas kui madala hapnikusisaldusega vaskvardade hapnikusisaldus on tavaliselt 200–400 ppm. Füüsikaliste omaduste testimine hõlmab tõmbekatset (nt GB/T 228.1) tõmbetugevuse ja venivuse tuvastamiseks ning väändekatset (nt GB/T 239) materjali plastilisuse ja homogeensuse hindamiseks. Elektriliste omaduste testimise tuumaks on ruumalatakistuse (ρ20) mõõtmine 20 kraadi juures, mis on juhtivuse hindamise põhinäitaja.
Metallograafilist kontrolli saab läbi viia keskmise tera suuruse mõõtmisega (nt YS/T 347-2004), et jälgida materjali mikrostruktuuri. Visuaalsel kontrollimisel tuleb kontrollida, kas vaskvarda pind on ümmargune, sile ja mõõtmetelt ühtlane ning ilma kortsude, rästide, pragude, lisandite ja muude kasutamist kahjustavate defektideta.